Kokkuvõte

Pikemat aega on arutluse all olnud see, kas tarvis on ühe kohtu mudelit. Läbi käänuliste teede koos suuremate tõusude ja laskudega jõudis kohtute reform eelnõu faasi, mida küll lõpuni menetleda ei jõutud. Eelnõul oli kaks peamist ülesannet. Esiteks sooviti reformida kohtute haldust ja teiseks kohtuorganisatsiooni. Eelnõu sellisel kujul kätkes endas mitmeid probleeme, seda nii oma pakutavate lahenduste kui ka põhiseaduse aspektidest lähtuvalt. Käesolevas artiklis peatutakse mitte kohtu haldust puudutavatel suurematel probleemidel, vaid ühe kohtu mudeli põhiseaduspärasusel – seda nii esimese kui ka teise astme kohtu puhul. Autor annab esmalt ülevaate põhiseaduse § 148 kujunemisloost ning analüüsib seejärel, millised on kohtuorganid põhiseaduse § 148 mõttes. Autor on seisukohal, et põhiseaduse tõlgendamise lingvistilised, ajaloolised, süstemaatilised argumendid, sh põhiõigused, toetavad põhiseaduse riigikorralduse küsimuses arusaama, et esimese ja teise astme kohtuorganeid peab olema kaks või enam, vastandatuna ühele kohtuorganile. Samas rõhutab autor, et eelnev ei tähenda, et lõppema peaks arutelu selle üle, kas kohtusüsteem viia uuele tasemele. Küsimus on, kuidas seda teha. Eesti valitud süsteem oli küll lihtne, aga see jääb hätta nendes olukordades, kus samal asutusel tuleb lahendada palju lihtsaid massiasju ning keerukaid, detailirohkeid ja mahukaid õigusvaidlusi. Pikas perspektiivis ei ole sellisel kujul süsteemi hästi toimimine jätkusuutlik.

• kohus
,
• õigusemõistmine
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused